Ilma telefonita elamine: vabastav või piirav?

27. septembri, pühapäeva hommikul unustan telefoni autosse, mis sõidab Tallinna. Mina jään Tartusse. Ees seisab põnev eksperiment: mis tunne on elada ilma telefonita?

Päev 1 – pühapäev

Lähen õhtul Tinderi kohtingule. Kell on juba 20.25 ja olen endiselt üksi, kuigi pidime kohtuma veerandist. Jõuan 10 minuti ootamise jooksul mõelda, et ta ei tulegi või ei leia kohta üles, et ma oleks võinud talle kodus kirjutada, et mul pole telefoni kaasas, ning et ma oleks võinud arvuti kaasa võtta. Tunnen ärevust niimoodi teadmatuses oodates. Imelik on üksi istuda ilma tegevuseta. Õnneks jõuab kaaslane kohale just sel hetkel, kui teenindaja minult küsib “mis kell Teie kaaslane umbes jõuab?”

Päev 2 – esmaspäev

Olen ärgates segaduses, mis see karjub. Mõne aja pärast saan aru, et see on äratuskell. Laenasin eelmisel õhtul korterikaaslaselt analoogkella. Ebameeldiv helin. Kontrollin hommikul teavitusi alles pärast hambapesu – arvutist, mitte telefonist. Veider tunne.

Tunnen puudu telefonist neil hetkedel, kui tahan midagi üles kirjutada (kasvõi neidsamu ridu). Teen palju märkmeid ja olen harjunud neid telefoni kirjutama, kuid nüüd pean kirjutamiseks arvuti taha istuma. Eriti ebamugav on siis, kui kõndides tuleb lahe mõte – pean seda oma peas kordama, kuni saan kuskil maha istuda ja kirja panna.

Imelik on kõndida 20 minutit ilma muusikata.

Foori taga on väga igav rohelist tuld oodata, midagi pole teha.

Poenimekiri on telefonis, seega unustan osta majoneesi ja taskurätikuid.

Päev 3 – teisipäev

Tahan Instagramis oma veebilehte jagada, aga arvutis postitusi teha ei saa. Mõtlen laenata sõbralt telefoni. Guugeldades leian siiski viisi, kuidas arvutis postitada, aga kuna kasutajaliides on arvutis kohmakas ja osa funktsionaalsust puudub, siis postitused tulevad veidi imelikud (lõige ja disain).

Kodust väljudes kontrollin alati, kas telefon on kaasas. Harjumatu tunne on tühjade taskutega ringi käia.

Õhtul kontrollin õhtul igaks juhuks kaks korda üle, kas äratuskell on ilusti üles lükatud.

Päev 4 – kolmapäev

Ärkan enne kella sellise tundega, et natuke võiks veel magada, aga vist peaks ärkama. Korterikaaslane ka juba sehkendab köögis. Tõusen üles ja võtan äratuskella kätte, et kella vaadata – see näitab 12.05. Ei ole võimalik, et kell nii palju on… Avan kiiruga arvuti ja selgub, et kell on hoopis 10.47. Äratus oli aga pandud 09.15… Tundub, et ma ei jõua kella 10.30ks Deltasse MITSi (Matemaatika-informaatika tudengiselts) koosolekule. Väga piinlik – mulle teadaolevalt ei ole ma varem kordagi sisse maganud…¹ Panen käbe riidesse, et kella 11ks koosolekule jõuda, haaran tee peale kaasa banaani. Head uudised: sõbrad katsid vestluse ära, sellega läks hästi. Kati pakub koosolekul muffineid, seega ka hommikusöök saab hea täienduse.

Päev 5 – neljapäev

Kuna magasin ööl vastu kolmapäeva 10,5 h, siis eile ei tahtnud uni kohe üldse tulla. Jäin lõpuks magama kell 4. Hommikul otsustan varasemast veel teravamalt, et mulle ei meeldi selle äratuskella helin. Tüütu on ka selle ebatäpsus – ma ei saa valida täpset minutit, mis kell ärgata.

Tunnen, et mul hakkab vaikselt tekkima harjumus arvutis pidevalt Messengeri, Facebooki, Instagrami ja Tinderit avada… Telefonis meeldib mulle see, et kui teavitust ei ole tulnud, siis ma üldjuhul Messengeri ei ava. Kuna ma arvutis Messengeri lahti hoida ei taha, avastan end seda tihti avamast.

Ma ei külasta 6 tundi järjest Messengeri (ega üldse telefoni/arvutit), mis on üsna haruldane. Tunnen vaikselt kasvavat ärevust – mis siis, kui keegi küsib midagi olulist ja ma ei vasta? Tuleb välja, et kuigi inimesed küsisid asju, siis miski polnud kriitiline.

Päev 6 – reede

Hakkan internetist bussipileti ostmiseks panka sisse logima ja saan aru, et mobiil-ID pole minu olukorras variant. Otsin sahtlist välja ID-kaardi lugeja. Mis sajandis ma elan? Kasutan muidu igal pool mobiil-ID-d ning selle kõrval on ID-kaardi kasutamine väga kohmakas.

Pärast pileti ostmist saan aru, et piletit tuleb kuidagi ka bussijuhile näidata. Hea, et meelde tuli… Olles harjunud bussijuhile telefonist QR-koodi näitama, on veider mõelda, et ka teised variandid on olemas. Esimene mõte on, et näitan piletit arvutist, aga see tundub natuke jabur. Seega otsustan pileti välja printida! Tunnen end piletit printides ja paberkujul esitades väga vanamoodsalt.

Bussilt kell 19 (Tallinnas) maha jõudes mõtlen, kas mul on mõistlikum koju (Sakku) minna rongi või bussiga. Rong väljub 19.25… Kas ma jõuan Balti jaama selle ajaga? On väga harjumatu seista trammipeatuses ilma ligipääsuta Google Mapsile. Mis kell järgmine tramm läheb? Õnneks sähvatab mul peas mõte: peatustes on prinditud sõiduplaanid! Saan infot: tramm nr 2 väljub kell 19.09. Ma pole kindel, et selle ajaga baltasse jõuab. Õnneks teeb otsuse lihtsamaks asjaolu, et tramm jõuab Hobujaama kell 19.18 – see fakt purustab mu unistused rongiga koju minna.

Bussis tahaksin helistada või kirjutada vanematele, et nad bussi vastu tuleks. Kahjuks Saku bussis WiFit ei ole… Minule suureks üllatuseks on mu isa sellegipoolest autoga bussi vastas! Kuna nad teadsid, et ma kell 19 Tallinna jõuan, tegid oma järeldused ja olidki kohal. Tõeline kingitus.

Võtan telefoni kätte kell 20.30. Nii palju teavitusi! Enamikku olen muidugi juba näinud.

Järeldused

Mulle hakkas meeldima, et taskud on tühjad ja ma ei kontrolli ilma põhjuseta oma telefoni. Kavatsen edaspidi telefoni kotis või jakitaskus hoida. See tähendab muuhulgas, et saan rohkem hakata kandma pükse, mille kandmist muidu väldin, sest nende taskutest libiseb telefon liiga kergesti välja (selliseid pükse on liiga palju).

Mõned rakendused on ikka mõeldud telefonis vaatamiseks. Näiteks Instagram.

Ilma telefonita elamine on 95% ajast täiesti okei. Kahjuks on 5% ajast väga kasulik telefoni omada – olgu see pileti näitamiseks, kaardi vaatamiseks või helistamiseks.

See planeerimata eksperiment juhtus minuga mõned päevad pärast Social Dilemma vaatamist. Võib-olla tänu selle filmi nägemisele võtsin telefonivaba elu rahulikumalt. Samas on suur erinevus, kas elad ilma telefonita või ilma sotsiaalmeediata. Usun, et telefonita on lihtsam. Võib-olla proovin tulevikus ka sotsiaalmeediavaba nädalat? Kuna sotsiaalmeediat ei saa kogemata autosse jätta, siis peaksin selle eksperimendi meelega ette võtma. Ma pole kindel, et ma olen motiveeritud seda tegema.

Uuendus: kolmapäev, 7. oktoober ehk 5 päeva hiljem

Kummardun. Telefon libiseb jaki rinnataskust välja ja kukub näoli maha. Ekraan on täiesti must. Telefon läheb tööle, aga ei võta pilti ette. Neljapäeva hommikul heliseb isegi äratuskell (mida ma ei saa kinni panna). Lülitan telefoni välja. Moraal: kui sa ei taha telefoni hoida püksitaskus, siis pane ta vähemalt kohta, kus pole võimalik, et ta välja kukub.

Mu telefon pole nii palju väärt, et ekraanivahetus mõttekas olekas. Olen juba valmis nuputelefoni peale üle minema, sest pärast telefonivaba eksperimenti ei kisu üldse uue nutitelefoni ostmise poole. Minu õnneks on Taivol üks nutitelefon üle (kasutatud OnePlus 5) ja ta pakub seda heldelt mulle. Telefon saabub laupäeval Smartposti pakiautomaati, kuid kapi avamiseks on vaja koodi, mis saadetakse sõnumile. Ilma telefonita on aga keeruline sõnumit avada! Pean otsima kellegi teise telefoni, kuhu oma SIM-kaart sisse lükata. Eelistan edaspidi Omnivat, kes saadab info ka meili peale.

1. Vähemalt uni oli hea – 10,5 tundi põõnamist…