mis sai mu ambitsioonidest?

mis sai mu ambitsioonidest?
mäletan selgelt
et veel aasta tagasi
ei, veel sel suvel
tahtsin maailma vallutada
suuri tegusid teha
midagi päriselt saavutada
luua midagi
mis sai mu unistustest?
luua muutust enda ümber
kirjutada raamat
ehitada kogukond
luua ülikooliaine
mis sai mu ootustest?
miks hindan rohkem puhkust, igavust
kui toimetamist, tarmukust?
kuidas suutsin endast imeda
ainsa sõna, mis mind kirjeldas?
milles olin kindel!
miks iga töö on vastumeelne
sõltumata sellest
kui suure innuga seda alustan
või tegutsemist vaagin?
miks tahan jätta pooleli
ja loobuda kõigest
mille olen veel hiljuti endale võtnud?
miks tunnen tülpimust
ja vastumeelt
tegevuste ees
mis paberil mind kõnetavad?
kas ma ei ole see
kelleks ma end pean?
milleks ma end pean?
olen tänulik kõige eest, mis lõppeb
kuid vähese eest, mis algab
kummaline kogemus
ma ei taha selle tundega ka oma elu lõpetada

ma veeretan päeva õhtusse

ma veeretan päeva õhtusse
ma ärkan ja söön hommikust
ja nõnda algab päev
ma loen ja mängin malet
kuni käes on lõunaaeg
siis seedin lõunat
toimetan arvutis
ja valmistun õhtusöögiks
pärast mida on ideaalne aeg
vaadata üks film
ja enne uinumist
(ning pärast õhtuoodet)
lugeda mõni leht
et lõpetada tsükkel

ma annan liiga kergesti alla

ma annan liiga kergesti alla
ma saaksin nii palju paremat
kui ma ainult püüaksin
miski hoiab mind tagasi
takistab päriselt proovimast
hirm läbikukkumise ees?
hirm, mida teised arvavad
või mida ise endast arvan
kui annan endast parima
ja tulemus on kesine?
võib-olla ma lihtsalt lohutan ennast
äkki olen juba oma potentsiaali saavutanud
ega julge seda tunnistada

ma võtan asju nii kergekäeliselt

ma võtan asju nii kergekäeliselt
ilmselt hoiab see enamasti mu närve
ja tõstab õnnelikkust
aga vahel
tuleks kasuks võtta asja tõsiselt
kaaluda tagajärgi
proovida leida lahendust
mitte pelgalt veereda
ma ei saa ometi kohelda võrdse tõsidusega
kallist ostu, kolimist, töökohta
ja millist särki kanda?

ma arvasin, et mina ei ole silmakirjalik

ma arvasin, et mina ei ole silmakirjalik
kuni ma nägin, et olen
ma arvasin, et mina ei valeta
kuni ma nägin, et valetan
ma arvasin, et mina ei armasta uuesti
kuni ma armastasin
ma arvasin, et mina ei ole osa probleemist
kuni ma nägin, et olen
ma arvasin, et mina olen teistest parem
kuni ma nägin, et ei ole
ma arvasin, et päris elu pole film
kuni ma nägin, et on
ma arvasin, et ma olen geniaalne
kuni ma nägin, et ei ole
ma arvasin, et suhtlen suurepäraselt
kuni ma nägin, et ei suhtle
ma arvasin, et ma hindan sõprust
kuni ma nägin, et ei hinda
ma arvasin, et ma ei tee haiget
kuni ma nägin, et teen
ma arvasin, et ma ei hooli
kuni ma nägin, et hoolin
ma arvasin, et mul on maailmale palju öelda
kuni ma nägin, et ei ole
ma arvasin, et olen ekspert
kuni ma nägin, et ei ole
ma arvasin, et mõistan inimesi
kuni ma nägin, et ei mõista
ma olen olnud pime
ja tean, et jätkan
elu lõpuni
aga iga päev ma näen, mis koht on maailm

tõde

tõde
tõde on puhas
tõde on valus
ja parandab kõik haavad
tõde on tavaline
tõde ei paista silma
ainik liivatera rannal
tõde teeb haiget
kõige paremal moel

me otsime stabiilsust

me otsime stabiilsust
pidevalt muutuvas maailmas
ma otsin muutust
püsivalt stabiilses elus
igavuse ja tegevuse konflikt
igavene igavus?
või ebamugav areng
ma pole kindel
kuhu ma sellega jõuda tahan
ma ei tea
kuhu ma jõuda tahan

miks ma ei või kurb olla?

miks ma ei või kurb olla?
miks sa ei või kurb olla?
miks me taunime pisaraid
vaikust ja süngsust?
ma ei arva, et kurbus päästab maailma
ma ei arva, et kurbus teeb õnnelikuks
aga ma arvan
et kurbusest hoidumine
ei tee õnnelikuks
pealegi
on raske hinnata imelist elu
ilma raskete hetkedeta

miski minu sees on endiselt puudu

miski minu sees on endiselt puudu
miski on täitmata
pärast kõiki neid kuid
pärast kõiki neid aastaid
ma ei ole saanud valmis
see mind vist inimeseks olemise juures häiribki
me ei saa valmis
igavesti pooleli ehitis
ometi oleme avatud
sünnist saati
ja kui kunagi ka tekib lootus valmis saada
siis iganemine põrmustab peagi selle naiivsuse
just nimelt põrmustab
koos kõige muuga
selle pooliku rajatise

laman kollases valguses

laman kollases valguses
kirjutan kollasele paberile
musta tindiga
kas meel on must või valge
või mõtlen liiga mustvalgelt
kõik mu ümber pole hall
maailmas on veel värvi
maailmal on veel värvi
aga kuna vaatan kõike
läbi kollase filtri
on raske öelda
mis värvi miski on

ma olen seest poolik

ma olen seest poolik
vajan musikaalselt väljendust
kuid hing seisab füüsilise keha piirides
tahan luua oma kirjeldamatut
aga ei oska ametlikult väljenduda
tunnen end nagu laps
kes üritab öelda midagi
mille jaoks tal puudub sõnavara
ometi
mul pole piisavalt motivatsiooni
et rääkima õppida
hea küll
mida saaksin teha
et lahendada enda mure
et tõsta motivatsiooni?
pean vist pöörduma avalikkuse poole
püüdlema sõprade abi poole
koostama action plani

katse number kaks

katse number kaks*
kirjeldada minus toimuvat
*2 –> ∞
vaikus
täpselt selline vaikus
mida võib kuulda koolis
söögivahetunni alguses
tühjus
selline tühjus
mida kogeb sügavasse unne vajudes
nähes unes üles ärkamist
ootusärevuses
täpselt selline ootusärevus
kus sa üldse ei oota, mis on tulemas
aga see-eest oled väga ärev

olen vikatimees

olen vikatimees
kus olid sina
kui sabasid jagati?
memento mori
mida ütles õpipoiss meistrile
kui tema aeg oli tulnud?
olen vikatiga mees
puudu vaid tera
ja mehisus
kus olid sina
kui maailm algas?
kui kulbiga elu jagati?
mina vist olin vales järjekorras
nüüd olen surm
isiklikult
keegi peab ju
seda tööd
ka tegema

mul on tunne

mul on tunne
et kõik mu luuletused algavad samamoodi
ja lõppevad samamoodi
üldse kõik on sama
kõik kordub
igavene tsükkel
kas see tähendab paigalseisu
või defineeribki inimeseks olemist
ei
tea

kas õnnelikkus/rahulolu on see

kas õnnelikkus/rahulolu on see
kui tunnen homse osas ootust
mitte ainult neutraalsust
või isegi ükskõiksust?

täna olen tänulik

täna olen tänulik
täna on mul hea meel
et elan
ja isegi
ootan homset

olen väsimusepundar

olen väsimusepundar
ometi
tahaksin kõigest väest
veel rohkem kerra tõmmata

elu on nii erinev

elu on nii erinev
ja ma ei saa ajast aru
elu ja elu ei ole sama asi
ja elu ise
ei ole sama asi
ja siis on veel see aeg
aeg
ma ei saa sellest aru
kui õnnelikkus on
mõistmatuse aktsepteerimine
siis mul on veel pikk tee minna

ma ei suuda seda uskuda

ma ei suuda seda uskuda
pulbitsen tunnetest
armastus ajab üle ääre
igatsus pressib kõrvadest välja
rahutus pesitseb liigestes
ootusärevus kõditab südant
mõtted jooksevad ringiratast
tahaksin kerida aega hetkeni
mil näen sind uuesti

programmeerimine on ühtaegu nii kaunis

programmeerimine on ühtaegu nii kaunis
ja nii faking tüütu
võin istuda tunde arvuti taga
et leida viga oma koodis
mis lahendab triviaalset probleemi
aga kui see on valmis
siis oi, tulemus on ilus
ja käsitsi 15 minutit vaeva näha
on selle kõrval lapsemäng

mul on kahju

mul on kahju
et ma ei näe teiste sisse
et teised peavad kannatama
et olen end kogemata ümbritsenud inimestega
kes mind ei köida
olen teinud vigu
ja mul on kahju
et reaalsus on selline
nagu ta on
olen liialt kaua elanud
nagu minult võiks oodata
nagu võiksin endalt oodata
kuid enam ei taha
olen teistsugune
või äkki
mind isegi enam ei ole

mu silmad on valusad

mu silmad on valusad
olen olematu
kustuta mind
kustuta mu janu
või parem
tekita see

ma tahan oma harjumusi muuta

ma tahan oma harjumusi muuta
ma tahan omada kontrolli
oma harjumuste üle
ma tahan omada kontrolli
oma aja üle
kuidas ma seda saavutan?
kas ma peaksin seadma radikaalsed piirangud
oma telefonikasutusele?
millised piirangud?
miks mul telefoni vaja on?
mis funktsionaalsustest ma poleks nõus loobuma?
ma ei jaksa mõelda
lihtsam on lihtsalt olla

ma ei oska edasi minna

ma ei oska edasi minna
aga ma ei oska vist
tagasi ka minna
seda see siis tähendabki
paigal tammumine

mul on selline tunne

mul on selline tunne
et ma valin ise
mis emotsiooni tahan tunda
mis meeleollu parasjagu laskuda
et mu ajul pole tingimata vahet
kõik sobib
saan ise otsustada
ütle palun
kuidas mitte valida
järjekordselt nukrat?

miski on puudu

miski on puudu
miski on tänasest puudu
miski jääb lõpetamata
kui ma nüüd siinsamas
veidi loen
ja siis tuttu lähen
miski on poolik
vajab tegemist
aga mul pole õrna aimugi
mis see olla võiks
või kas mu poolikkust
on üldse võimalik tervendada

kui on üks asi

kui on üks asi
mida ma ei salli
siis ma väga tahaks
selle teada saada

eluks kasulikud käsud

eluks kasulikud käsud
$ cd /home
$ rm pain
$ help
$ man life
$ mv self bed
$ touch girlfriend
$ find keys

olen nii täis

olen nii täis
mitte alkoholi, oo ei –
mu juhtum on oluliselt tõsisem
olen täis eimidagit
seletamatut ollust
viskoosset kraami
mis täidab kogu sisima
olen füüsiliselt ja vaimselt paistes
ajan üle ääre
suust tuleb iba
ajus on üleujutused
kõhus maavärinad
südames tornaado
olen loodusjõudude kehastus
olen nii pungil
et rohkem ei mahu
ja täitun aina edasi
iga hetk lisandub minusse lõpmatus
mina olengi maailm
sest muu ei mahu varsti enam ära
täidan kõik ja kõik
täidab minu
piirid hägustuvad
minu ja maailma vahel
mind ei saa enam näha
ega ilmast eristada
olen reaalsuse algus
ja ebareaalsuse lõpp
multiversumite koondepunkt
universum on punkt
võrreldes minuga
olen nii tihe
et mustad augud kardavad
ja ma ei oska tühjeneda

põgenev küünlavalgus

põgenev küünlavalgus
kustuv taht
viimased leegid
kuumuspursked
tahaksin põletada oma hinge
see süütaks minus midagi
ning teeks mind väiksemaks
on hea olla väike
siis on pikk tee minna

mu naer

mu naer
tekitab sinus ebamugavust
su ebamugavus
ei pane mind naerma
lõpeta oma ebamugavus
ma ei salli seda
lihtsalt ole
mis sa oled
mul on suva, kes sa oled
aga ole
ära ole muu
sa pole
lehm

öine öö

öine öö
päevane päev
kuu on päike
päike päevas
ööke öös?
kuu kuöös?
vale valents
premeeritud preeria
valeeria

aeg voolab minust välja

aeg voolab minust välja
seletamatu tahe voolab sisse
kas saaan sellest kunagi lahti?
mida pean tegema
et leevendada innu koormat?
endast ekstraheerida energia
väljutada tung
kaotada iha
ja kiha
lahustada lõksus liha?
pole viga
ma ei tunne viha
võin ka õppida elama
krutskiga hinges