me ei saa kunagi tunda uuesti

me ei saa kunagi tunda uuesti
mida oleme tundnud
me ei saa kunagi kogeda uuesti
mida oleme kogenud
ma ei saa minna tagasi hetke
mis on juba olnud
ma ei kujuta ette
milline ma minevikus olin
ma ei kujuta ette
kuidas oli olla mina
kuidas end tundsin
millest mõtlesin
kuidas oma päevi veetsin
unustan nii kergelt
milline olen olnud
ei tea veel
milline olen tulevikus
ja olen kindel
et aja möödudes ei mäleta
milline olin praegu
mul on ainult üks kogemus
üks tunne
üks mõte
ja see on nüüd

ma olen nii väike

ma olen nii väike
nii väikeses maailmas
olen nii pime
kaitsetu
pisike
ma ei tunne ühtegi kaitseinglit
olen nii tühine
tähtsusetu
olen nii üksi

ma ei oska midagi teha

ma ei oska midagi teha
ma olen pime
ja ei leia tegevust
mis tõstaks mu tuju?
mis veedaks mu aega?
mida teha
ilma silmadeta?

nurru mulle

nurru mulle
üks kaks
üks kaks
kui panused on nii kõrged
kuidas teha võimalikku?
kui ainus lahendus on selge
kuidas tegutseda?
mida teha siis
kui täna pole tegemise tuju?
miiloo
ma mängin esimest korda
1/5 elusimulaator
jooksis pärast esimest korda kokku
nurru mulle
üks kaks
üks kaks

kui aeg möödub nii kiiresti

kui aeg möödub nii kiiresti
siis iga hetk on kallis
iga pisar väärtuslik
iga krooks talletamist väärt
kui elu möödub nii kiiresti
siis iga kass väärib armastust
iga tunne väärib ütlemist
elu on nii pikk ja üürike
tohutu hulk mikroskoopseid ajakilde
kelle jaoks ma elan
enda või teiste?
kelle jaoks ma seda küsin?
enda või teiste?
iga päev on uus võimalus
alustada uut päeva
iga päev algab samamoodi
ja mina ka

on ainult üks versioon minust

on ainult üks versioon minust
aga ta muutub iga päev
vahel ma ei pane tähele
kui tarkvara vajab uuendamist
ei märka pahavara
ega tee õigel ajal taaskäivitust
on ainult üks versioon minust
kuid mind on olnud palju erinevaid
ma ei tea, mis minust saab
aga lõpuks
saan ma teada

täna olen selline

täna olen selline
ja homme olen tollene
päevad tõesti pole vennad
ärkan üles ja mõtlen:
milline ma täna olen?

mis sai mu ambitsioonidest?

mis sai mu ambitsioonidest?
mäletan selgelt
et veel aasta tagasi
ei, veel sel suvel
tahtsin maailma vallutada
suuri tegusid teha
midagi päriselt saavutada
luua midagi
mis sai mu unistustest?
luua muutust enda ümber
kirjutada raamat
ehitada kogukond
luua ülikooliaine
mis sai mu ootustest?
miks hindan rohkem puhkust, igavust
kui toimetamist, tarmukust?
kuidas suutsin endast imeda
ainsa sõna, mis mind kirjeldas?
milles olin kindel!
miks iga töö on vastumeelne
sõltumata sellest
kui suure innuga seda alustan
või tegutsemist vaagin?
miks tahan jätta pooleli
ja loobuda kõigest
mille olen veel hiljuti endale võtnud?
miks tunnen tülpimust
ja vastumeelt
tegevuste ees
mis paberil mind kõnetavad?
kas ma ei ole see
kelleks ma end pean?
milleks ma end pean?
olen tänulik kõige eest, mis lõppeb
kuid vähese eest, mis algab
kummaline kogemus
ma ei taha selle tundega ka oma elu lõpetada

ma veeretan päeva õhtusse

ma veeretan päeva õhtusse
ma ärkan ja söön hommikust
ja nõnda algab päev
ma loen ja mängin malet
kuni käes on lõunaaeg
siis seedin lõunat
toimetan arvutis
ja valmistun õhtusöögiks
pärast mida on ideaalne aeg
vaadata üks film
ja enne uinumist
(ning pärast õhtuoodet)
lugeda mõni leht
et lõpetada tsükkel

ma annan liiga kergesti alla

ma annan liiga kergesti alla
ma saaksin nii palju paremat
kui ma ainult püüaksin
miski hoiab mind tagasi
takistab päriselt proovimast
hirm läbikukkumise ees?
hirm, mida teised arvavad
või mida ise endast arvan
kui annan endast parima
ja tulemus on kesine?
võib-olla ma lihtsalt lohutan ennast
äkki olen juba oma potentsiaali saavutanud
ega julge seda tunnistada

ma võtan asju nii kergekäeliselt

ma võtan asju nii kergekäeliselt
ilmselt hoiab see enamasti mu närve
ja tõstab õnnelikkust
aga vahel
tuleks kasuks võtta asja tõsiselt
kaaluda tagajärgi
proovida leida lahendust
mitte pelgalt veereda
ma ei saa ometi kohelda võrdse tõsidusega
kallist ostu, kolimist, töökohta
ja millist särki kanda?

ma arvasin, et mina ei ole silmakirjalik

ma arvasin, et mina ei ole silmakirjalik
kuni ma nägin, et olen
ma arvasin, et mina ei valeta
kuni ma nägin, et valetan
ma arvasin, et mina ei armasta uuesti
kuni ma armastasin
ma arvasin, et mina ei ole osa probleemist
kuni ma nägin, et olen
ma arvasin, et mina olen teistest parem
kuni ma nägin, et ei ole
ma arvasin, et päris elu pole film
kuni ma nägin, et on
ma arvasin, et ma olen geniaalne
kuni ma nägin, et ei ole
ma arvasin, et suhtlen suurepäraselt
kuni ma nägin, et ei suhtle
ma arvasin, et ma hindan sõprust
kuni ma nägin, et ei hinda
ma arvasin, et ma ei tee haiget
kuni ma nägin, et teen
ma arvasin, et ma ei hooli
kuni ma nägin, et hoolin
ma arvasin, et mul on maailmale palju öelda
kuni ma nägin, et ei ole
ma arvasin, et olen ekspert
kuni ma nägin, et ei ole
ma arvasin, et mõistan inimesi
kuni ma nägin, et ei mõista
ma olen olnud pime
ja tean, et jätkan
elu lõpuni
aga iga päev ma näen, mis koht on maailm

tõde

tõde
tõde on puhas
tõde on valus
ja parandab kõik haavad
tõde on tavaline
tõde ei paista silma
ainik liivatera rannal
tõde teeb haiget
kõige paremal moel

me otsime stabiilsust

me otsime stabiilsust
pidevalt muutuvas maailmas
ma otsin muutust
püsivalt stabiilses elus
igavuse ja tegevuse konflikt
igavene igavus?
või ebamugav areng
ma pole kindel
kuhu ma sellega jõuda tahan
ma ei tea
kuhu ma jõuda tahan

miks ma ei või kurb olla?

miks ma ei või kurb olla?
miks sa ei või kurb olla?
miks me taunime pisaraid
vaikust ja süngsust?
ma ei arva, et kurbus päästab maailma
ma ei arva, et kurbus teeb õnnelikuks
aga ma arvan
et kurbusest hoidumine
ei tee õnnelikuks
pealegi
on raske hinnata imelist elu
ilma raskete hetkedeta