paigalseis

mis sai mu ambitsioonidest?
mäletan selgelt
et veel aasta tagasi
ei, veel sel suvel
tahtsin maailma vallutada
suuri tegusid teha
midagi päriselt saavutada
luua midagi
mis sai mu unistustest?
luua muutust enda ümber
kirjutada raamat
ehitada kogukond
luua ülikooliaine
mis sai mu ootustest?
miks hindan rohkem puhkust, igavust
kui toimetamist, tarmukust?
kuidas suutsin endast imeda
ainsa sõna, mis mind kirjeldas?
milles olin kindel!
miks iga töö on vastumeelne
sõltumata sellest
kui suure innuga seda alustan
või tegutsemist vaagin?
miks tahan jätta pooleli
ja loobuda kõigest
mille olen veel hiljuti endale võtnud?
miks tunnen tülpimust
ja vastumeelt
tegevuste ees
mis paberil mind kõnetavad?
kas ma ei ole see
kelleks ma end pean?
milleks ma end pean?
olen tänulik kõige eest, mis lõppeb
kuid vähese eest, mis algab
kummaline kogemus
ma ei taha selle tundega ka oma elu lõpetada

ma veeretan päeva õhtusse
ma ärkan ja söön hommikust
ja nõnda algab päev
ma loen ja mängin malet
kuni käes on lõunaaeg
siis seedin lõunat
toimetan arvutis
ja valmistun õhtusöögiks
pärast mida on ideaalne aeg
vaadata üks film
ja enne uinumist
(ning pärast õhtuoodet)
lugeda mõni leht
et lõpetada tsükkel

ma annan liiga kergesti alla
ma saaksin nii palju paremat
kui ma ainult püüaksin
miski hoiab mind tagasi
takistab päriselt proovimast
hirm läbikukkumise ees?
hirm, mida teised arvavad
või mida ise endast arvan
kui annan endast parima
ja tulemus on kesine?
võib-olla ma lihtsalt lohutan ennast
äkki olen juba oma potentsiaali saavutanud
ega julge seda tunnistada

mul on tunne
et kõik mu luuletused algavad samamoodi
ja lõppevad samamoodi
üldse kõik on sama
kõik kordub
igavene tsükkel
kas see tähendab paigalseisu
või defineeribki inimeseks olemist
ei
tea

ma ei oska edasi minna
aga ma ei oska vist
tagasi ka minna
seda see siis tähendabki
paigal tammumine