ületan kõik maad ja mered
kergel sammul leviteerin
hamlet pelgab
pearu jookseb
rõõmus vaib voolab kaasa
peatamatu hurmuslaine
muretu ja selge, kaine
puhastab kõik mõtteteed
solgitorud, ummisveed
kurbus jääb mu selja taha
kõik materiaalne puruneb
vaimuvägi ainult jääb
mõttekoormat kaasas kannan
see on kerge
kui vaid lased lahti
ära suru end raami
muidu ei tule nirvaana
ära vaevu proovima
ainult tee
üritamisest pole kasu
ainult kahju
muretsemine viib tagasi
mõtlemine hoiab paigal
tegemine kihutab
kui liutoru
on sissepääs
kui julged minna
kui tee on vaba
on teekond kiire
hõlbus
ja väljapääs sealsamas
voola üle elu
vaikselt vulise
või valjult mühise
kuid ära kulge
horisontaalselt
ka allamäge minek
võib tuua kasu