üksi elamine on hirmus
see on tohutult hirmus
ja ma ei tea, kas mind hirmutab rohkem see
et ma elan üksi
ja et ma pean üksi toime tulema
või hoopis see
milline ma üksi olen
sest üksi olles
tuleb välja
minu tõeline mina
ma pole ühegi hingega näost-näkku kõnelnud
juba 2 päeva
kui ma seda kirjutan
siis see tundub jube vähe
ma ei suuda kahte päevagi üksi olla
aga see on tõsi
ma pole oma vanemaid näinud nädal aega
mis on pikim periood viimase 10 aasta jooksul
kusu ma tõesti kumbagi ei näe
uskumatu
nädala pärast pole ma neid näinud juba kaks nädalat
huvitav, mis tunne muul siis on
sest juba praegu olen hulluks minemas
mitte nende pärast
vaid enda pärast
mitte miski ei vii mu mõtteid eemale
mul olen ainult mina
tavaliselt ikka matan enese inimsuhete alla
nüüd on kõik teisiti
ma sõitsin eile rattaga
ja leidsin ümmarguse kivi
tõstsin selle üles
ja ütlesin endamisi
“see on minu proovikivi”
milline lõbustav kahemõttelisus
armas metafoor
minu allakäinud elule
väliselt on kõik hästi
olen täiesti funktsioneeriv
toitumine on veidi metsas, aga pole hullu
ma arvan, et probleem võib olla ka selles
et ma tervelt kaks nädalat
pole ühtegi luuletust kirjutanud
selline see elu on, kui öökappi pole