tuledes särav öine linn
karge õhu paitav iil
merebriis kutsumas lainete rüppe
säravmust niiske ja jäljetu liiv
kuu räägib imet ning haarab mu silma
tähed need peegeld’vad palmide pinda
allee nõuab jalutust vaikuse pinnal
ahvatlev rahu mu südame rinnal
ainus mis igatsen on lõputu lõpmatus
kestvuse kestlikkus igaveses igavikus
küütleva maailma surematut loomu
hetke mis edasi elaks omasoodu