teate, ma mõtlesin et
keegi tegelikult ei tea
kas ma loen praegu ette oma luulet
või kasutan TarSlämmi open mic’ina
mulle meeldib selle mõtte juures veel *eriti* see, et te ei tea ka praegu
kas ma olen need read varem kirja pannud
või mu käes on tühi paber
ja mõtlen kõik kohapeal välja
sest ei viitsinud valmistuda
okei, see oli nali
muidugi on see praegu sõna-sõnalt päheõpitud tekst
ma ei jäta midagi juhuse hooleks
või nagu mõni jämedam inimene ütleks
ma ei oska “improveriseerida”
aga kas see polegi juba improviseerimine
kui ma lolli juttu ajan
planeeritud improviseerimine
esinemise kava:
punkt 1. improviseeri
punkt 2. aja publik naerma [kui nad ei naera, vaata neid sellise näoga, nagu nad peaksid]
punkt 3. ???
punkt 4. profit
peaks eduka luuleesinemise juhendi tegema
see on täitsa hea mõte
peaks hakkama luuletamist õpetama
täpselt nagu jalgpallis
kui ise mängida ei oska, aga mäng meeldib, saad treeneriks
mul on vist see aeg käes
saada luuleõpetajaks
huvitav, kuna see kombineerib
väga tulusat ametit
luuletamine ja õpetamine
siis kas selle eest saaks kaks korda vähem
või kaks korda rohkem palka?
ma vist lahendasin praegu kaks probleemi korraga
õpetajatepuuduse
ja vaeste luuletajate ülekülluse
ma ei saa aru, miks keegi varem selle peale ei ole tulnud
nagu poeetidel oleks loovusest puudus
ma arvan, et see energia läheb lihtsalt valesse kohta
järjekordne koolitusidee, mis oma kausta lisada
“õpeta luuletajatele lahenduskeskset lähenemist”
küllap ajurünnakulaadsete luuletuste kirjutamine
ei kõla nii romantiliselt
ja seepärast seda kohtabki harvem
aga iseenesest oleks tore vaheldus
kuulda produktiivse luule voolust
luule, mis päriselt parandab vaimset seisukorda
mitte pelgalt ei peegelda seda
okei, andke andeks, ma pean minema
mul on oma Nobeli preemia
tänukõnet vaja hakata kirjutama