roosa õha taeva põskedel
ei vaigista mu sisemist tungi
joosta eemale
karjuda nii valjult
mu oma hingamise rütm
rahustab mind
pastaka klõbin ja sääskede pinin
tahan põgeneda
pääseda sellest kõigest
tunda valu lõppu
ja rahu algust
ärevuse armastus ei jäta rahule
kirjutan neid ridu kõndides
üksi kell üksteist õhtul
kui päike loojub ja sääsed
üritavad hävitada mu paljaid sääri
ma pole väärt seda oranži kuma
ja sina pole väärt
oma liig madalat enesehinnangut
sääsehammustus on kasutu
mis aitab see, kui jätad alles
rohkem verd kui tilga
loobun vabatahtlikult
annan ära
annaks kui lastaks
koer jalutab kaht peremeest
jälitab mind mööda kõnniteed
veel üks koer
tema jalutab vaid üht
elu on kole
koledalt kaunis
ja seda ma vihkan enim
sellest oleks tunduvalt kergem loobuda
kui ta oleks kole
kananahk kaunistab mu pinda
kõrvu hellitab jahe õhk
tahan igaveseks minna
kaotada kõik
ma vihkan sind kogu südamest
igat perfektsust su küljes
türa ole vait oma imala jutuga
pane mõni kulu põlema selle juustuga
sääskede laipu on rohkem kui mõistust
kõndides tagasi koju mõtlen
mõtlen vaid endale
kuidas põgeneda mõtete küüsist
ja tunnete vangist
olen narkomaan
ja vajan uut laksu
üksildust