peegelsileda metsajärve kohal
hõljub õhkjashallikas udukirme
päikese esimesed oranžkuldsed leegid paitavad männipuude ärkvaid latvu
hommik on õhtust kargem
meie ei sekku looduse käiku
oleme paljad vaatlejad
vaatlejad ja kuulajad
sest teiselpool kallast kostab prääks
sümboolne prääks
iga mõne aja tagant
ning siitsamast on kuulda sulpsu
puulehed sahistavad tuule mängu
kaugel on autod, mis foonivad veel
kõik see on aeg
ja aeg seisab paigal
ometi kihutades edasi
paradoksaalselt