oled harv hing kesk mõistmatuse udumerd
kuid mina olen uppuv paat
mis on mul ette võtta hingega
kes mõistab, kuid ei abista
kes tahab, kuid ei küllalda
mul ei loe su soov või hinge tahe
ei ponnistus, ei armurahe
ükskõik kui vägevalt mind tahad
pead pettuma
ei leia minust seda
mida otsind nõnda agaralt
mu vaimu ainult himustad
mu keha ja mu välimust
mu mõtteid ja mu lauseid häid
ei!
mul tõesti aitab
sest pole esimene sa
ei teine, kolmas, kümnes ka
neid lugeda võib sadades
kes tükki tahtnud ampsata
ja ükski neist, kes proovind on
pol söanud lahkuda
et vili nõnda magus on
ei saa sest loobuda
mind ennast pigem häirib see
et olen naise magustoit
jumaluse kehaspilt
ja Einsteini peegelpilt
ei peitu minus tõeselt too
mis arvataks’ seal olevat
ning isegi kui leidubki
siis ainult minu naudinguks
ei keegi teise hüvanguks
sestap pean üksi olema
ja igavesti elama
just igavesti, sest viivgi lühem
karjuks potentsiaali raisust
maailma lõpunduse haisust
nüüd lahkub jumal magama
sest temagi peab suikuma
kuis surelikel kohane
muud moodi sisse ju ei sulandu
sest mikrolaineahjuilmas