noorus on nii kuradi fleeting
noorus on põgenev
üürike nauding
proovin end ette kujutada vanana
kui olen nelikümmend ja lapsed küsivad
issi, kas see oled päriselt sina siin pildil
kuidas ma reageerin?
mis mõte mul pähe tuleb?
kas ma mõtlen:
“jaa, selline ma kunagi olin”
või hoopiski
“milline ma siis praegu olen?”
kas ma kasvan noorusest välja
või jään end igavesti noorena tundma?
noorus on nii põgenev
lõpetamine lõpetamise otsa
huvitav, milline lõpetamine
lõpetab nooruse
või pean mina
selle lõpetama
parem lõpetan sellele mõtlemise