nii, nagu päikse kuldsed oksad murduvad
nagu tuule olematu olelus viibib mu nahal
nagu vee läbipaistvus näitab tõtt
nagu ritsikate pillimäng ülevalt kajab
nagu roheline muru peidab mulda
nagu vaarikad kukuvad roosalt maha
nagu putukad lõputult lendavad edasi

nõnda jätkub mu südame tukse
nõnda säilib mu lihaste töö
nii suudan elada edasi maailmas
mõelda mõtteid ja tunda tundeid
muudmoodi elu ma ei kujutaks ette

ehk on see mu suurim viga
nautida elu, kui see põhjust ei anna
sündroom, mis paraku sünnist on kaasas

elu on surm, mis vilja ei kanna