loksuv sillerdav meri
tulede kärast hõbedane
kuud pole näha, vaid tunda
ja lainete kutse on
ma allun
hingan sisse tuulise õhu
jooksen läbi sinise müra
ja alles jõudnud lainete rüppe
tunnen end kui õiges kohas
tunnen end vabana
tunnen end kergena
ei miski mind hoida suuda
kinni siin maapinna küljes
ma maalitud lendama üles
täitma terve öö
olen veest kergem
olen õhust raskem
nii võib näida eemalt
tegelikkuses
olen natuke kõike
meri neelas mu endasse
ja mõtlemata tagajärgedele
ma uppusin
ma uppusin
ja olin õnnelikem inimene ilmas