ma sain just aru
et üks olukord, kus ma tahan luuletust kirjutada
on see
kui ma ei oska oma tundeid sõnadesse panna
kui irooniline
võib-olla täpsem oleks öelda
et sõnad ei ole võimelised ei peegeldama
ega talletama
neid tundeid, mis minus parasjagu voolavad
miks just siis tunnen vajadust kirjutada?
et salvestada maksimaalne protsend emotsioonidest?
sest eksisteerib mingi baastase, mitu protsenti
oma tunnetest ma pean välja elama,
ja eelmistest meetmetest pole ikka piisanud
et seda saavutada?
sel juhul, mida pean veel tegema?
karjuma tervest kõrist?
jooksma maha kilomeetreid?
head mõtted kõik
aga mulle tundub
et mõnd emotsiooni ei olegi võimalik
“välja elada”
ja et sellega tuleb lihtsalt leppida