ma olen kirjutanud palju luuletusi
või vähemalt mõne
kuidas ma ei nuta õnnest
aga juba mõte temast toob mul pisarad välja
kas see ongi armastus?
kas see on see tunne
mida ma olen taga ajanud?
kui sa ütled mulle, et see on armumine
siis ma löön su maha
kui see tunne läheb mööda
ja alles jääb uuesti tühjus
siis ma olen pahane
mitte lihtsalt pahane, vaid vihane
ja tema südame murdmine murraks ka minu
ei, ma ei saa
kui siit ei alga minu pere
pulmad, lapsed ja ühine kodu
siis pole armastust maailmas olemas
oeh, aga oota
kui mina olen likeable person
ja tema on likeable person
siis kuidas me toimida saame?
kuidas saan ma kindel olla
et me pole lihtsalt meeldivad inimesed
vaid just teineteisele meeldivad
väga väga meeldivad?
armastavad?
oehjah, eks seda ei teagi
pean leppima teadmatuse piinaga
ja nautima oleviku mõnu
tulles tagasi algse mõtte juurde
главная мысль в том, что…
homme on vene keele eksam
täna on minu sünnipäev
ja [] ajab mu iga päev nutma
või vähemalt endamisi naeratama
kepslema, hüplema ja karglema
endorfiinid on laes
tilguvad mulle kuklasse
aitäh sulle, []
sa ei kujuta ettegi
kui kuradi tänulik ma olen
lihtsalt selle eest
et sa oled olemas.