ma leidsin inimese, kes on mulle nii sarnane
kui me räägime, ma tunnen end kui filmis
Harry Potteris, täpsemalt
kui Potteri ja Voldemorti loitsud kohtuvad surnuaias
ning nende ümber tekib pilv, aura
ma leidsin inimese, kes mõtleb sarnaselt
kes reageerib sündmustele samamoodi
kes jagab mu arvamust
see on uskumatult harukordne
ma usun, et rohkem selliseid ma elus ei leia
ma vaatan talle silma ja tean, mis ta mõtleb
ja ma tean, et ta teab, mis mõtlen mina
see tähendab et me ei vaja sõnu, et kõnelda
me toitume teineteise ideedest
liitume ühise ohvri või vastase vastu
meil on ühine eesmärk ja ühised meetmed
kõrvaltvaataja imestab sügavalt meid jälgides
“mida nad teevad?” “mis see oli?”
see, kallid sõbrad, oli dialoog me vahel
dialoog väljamõeldud süžeega, iga kord erinev
ometi iga kord sama ülesehitusega
vaidlev abielupaar tülitsemas tühja üle
solvamas teist passiivagressiivselt
põnev on fakt, kui nauditav see on
kui hea on teeselda temaga tülitsemist
kontrollime oma emotsioone ideaalselt
ei mingeid naeratusi, turtsatusi, vääratust
pealtvaatajale näib et tülitseme tõsiselt
see teeb näitemängu veel nauditavamaks
ma pean tõdema, et pole elus midagi nii võimast tundnud
kui need hetked, kus oleme vaid mina ja tema
eraldatud muust maailmast, täielikult oma rollis
neil hetkil tunnen, et aeg peatub
et meie vahel on tugevaim side
ja kui me lõpetame mängu, hakates naerma
see on nii ilus, see on nii puhas
see kõik tuleb nii loomulikult
ja su naer on nii ilus
tsiteerides sind ennast
pole paremaid, halvemaid aedu
on vaid hekk milles viibime praegu