laman diivanil
keset omaenda õnnetust
mu aju tahab otsad anda
süda tilgub verd
kõhus keerab
silmavesi voolab
jah, ma vihkan elu
ma ei kannata seda
tarbetu mannetu kohmakas
ennustamatu detailidest tõugatud
muutmatu kustutamatu
vägivaldne täis tarbetust
väljamõeldud vajalikkused
necessit’id
südametud inimesed
ei, hullem
südamlikud inimesed
ja mina nende südameid välja tõmbamas
murdmas ja purustamas
EI
see ei ole elu, mida mina tahan
see ei ole maailm, mida mina otsin
ma ei palunud, et ma sünniks
ma ei küsinud, et ma elada saaks
ma ei valinud elu
see valik tehti minu eest
ja nüüd pole minul muud valikut
kui seda massipornograafiat jätkata
EI
välja siit riigist
välja siit ilmast
välja siit mõtteeksperimendist
või simulaatorist või hologrammist
ma murran vande emakesele maale
petan inimeste lootusi
sest kui minul pole sõpra
kellega rääkida
või kui minul pole midagi
millest rääkida
siis ma jäängi hulluks
ja miks mul peakski olema
kõik teemad on ju maailmas juba räägitud
vaikimine on kuld
ja mina olen alati võita tahtnud
nüüd on jäänud ainult viimane võitlus
elu ja surma vahel
minu panused
on surmal
tema on usaldusväärsem