istun porgandis akna ääres
seljaga sõidusuuna poole
vasak jalg toetamas radiaatorile
vaatan aknast välja
kord lumist metsa taamal
kord enda peegelpilti klaasil
hingan nina kaudu sisse
ja valu lõikab läbi pea
kuulan venekeelset räppi
ja suhestun sellega, mõeldes kurbi mõtteid
rong peatub ja näen meie poodi
upun mõneks minutiks messengeri vestlustesse
kõrvaklappides hakkab mängima nukker muusika
(seekord inglise võõrkeeles)
panen telefoni kotti ära
vahepealse ajaga on väljas kadunud pea viimnegi valgus
seega õue vaadates on näha vaid mind ennast
vaatan ennast hoolega
milline ma olen?
mis on minust saanud?
ja mida ma olen teinud
et väärida seda kuninglikku kohtlemist
ja sitta enesetunnet
milline tore kombinatsioon
olen ümbritsetud imelistest inimestest
ja seest on kõik nii mäda
armastan kõiki enda ümber
kuid mitte iseennast
suudan suhelda kõigi teistega
kuid endaga läbi käia ei talu
rong jälle peatus
ja tõi endaga kaasa solgihaisu
väga iseloomulik lõhn, mida kirjeldada ei oskagi
eeldan, et lõhn tuleb õhust, mitte mu kurgust
rong on varsti kohal
märkamatult on möödunud pea poolteist tundi
peas kordumas kolm-neli laulu
ütlen hüvasti märkmikule
oli meeldiv dialoog
kuid nüüd pean müttama läbi külma
bussi peale
eks näis, mis elu toob
ehk pole kõik veel hukas
hüvasti