ärkan vara hommikul
riided selga uniselt
silmi lahti hoida püüdes
toitu sisse ajada üritan
tõmban pähe talimütsi
istun mootorsõidukisse
järgmisel hetkel juba astun välja
jõuan kooliuksest sisse
mööda kriuksuvast uksepiidast
ja tervitavast valvepiigast
riided varna riputan
ruumi leida püüan
esimene tund on eneseleidmine
sinna otsa ärkvelpüsimine
ja lauanurga vaatlemine
ja kellauuring
siis kõhukorinatund
kell helisebki
jooksen elu eest
et saaks ainult süüa
olen korraks rahul eluga
ainult selleks et
vene keelde lipata
ja sisemiselt nutta
aga sellest pole hullu