äkki mul on vaja kedagi nooremat
et endasse elutahet süstida
et endasse elutahet süstida
elutahe tsüstida
eluta hetsüstida
naiivset elurõõmsat näkki
kelle pähe maailma valu ei mahu
kelle prillid on roosad ja puhtad
kelle nähu on kortsuta hele
kelle pilk on särav ja ehe
kelle naer on südamlik
kes ei näe ega tundu kui vaimust vaevatu
kellel elu pole maalinud sünget pilti
kelle mure on lapsik ja lihtne
äkki mul on vaja kedagi nooremat
kes tuletaks meelde piinlikku minevikku
lolli noorust ja ilusaid aegu
kus pilvi ei tuntud ega mõistetud vaenu
muudkui hädaldan ja kurdan
sest sisemuses tean
ei noorus võta minult pilvi
kortse näost
muret silmist
on pettekujutelm
et kõik see võimalik
ja veel minuga
kuid vähemasti
saab noor ja muretu hing
maitsta elu karikast